Ãëàâíàÿ » Ðåôåðàòû    
ðåôåðàòû Ðàçäåëû ðåôåðàòû
ðåôåðàòû
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÃëàâíàÿ
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÀñòðîëîãèÿ
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÃåîãðàôèÿ è ýêîíîìè÷åñêàÿ ãåîãðàôèÿ
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÌåæäóíàðîäíûå îòíîøåíèÿ è ìèðîâàÿ ýêîíîìèêà
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÀñòðîíîìèÿ
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÑòðîèòåëüñòâî
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÑõåìîòåõíèêà
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÔèëîñîôèÿ
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÔèíàíñû
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÔîòîãðàôèÿ
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÈñêóññòâî
ðåôåðàòû ñêà÷àòüËèòåðàòóðà
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÔèëîñîôèÿ
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÀñòðîíîìèÿ
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÃåîãðàôèÿ
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÈíîñòðàííûå ÿçûêè
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÐàçíîå
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÀâèàöèÿ è êîñìîíàâòèêà
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÊðèìèíàëèñòèêà
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÊðèìèíîëîãèÿ
ðåôåðàòû ñêà÷àòüÊðèïòîëîãèÿ
ðåôåðàòû
ðåôåðàòû Èíôîðìàöèÿ ðåôåðàòû
ðåôåðàòû
ðåôåðàòû

Kierkegaard

Kierkegaard

Tallinna Pedagoogikaülikool

KASVATUSFILOSOOFIA

Eksamitöö

Kierkegaard`i lähenemine inimese olemusele ja kasvatusele

Õppejõud: S.Kera

Anna Pomm

EV-11

Tallinn

1997

Kõik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool

vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kõigest

hoolimata on tahtnud olla ikka esmajoones usuline

aatleja, kelle filosoofiagi on seisnud kristluse tõdede ja nende

enama teadvusse-tõstmise teenistuses. Selles mõttes võime näha kogu

ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja

filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid

ohtlikuks kristluse eluväärtustele.

Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivõrd, kuivõrd

ta ründab Hegelit, on seda silmas pidades päris tabav iseloomustus.

Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle

sokraatilise dialektika: “... igatahes on usaldusväärne, et tal

(Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi

ühist”. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rünnates oli

Kierkegaard Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma

õpetajaks. “Väljaspool kristlust, Sokrates, oled sina - ainukesena

- õilis, avala hingega tark, sina olid tõeliselt reformaator”.

“...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui

mõtlejat...” on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma.

Kierkegaardi ahvatles Sokratese “maievtiline” dialektika

(µ(((((((( - ämmaemandakunst) - meetod, mida Sokrates oli

sarnastanud oma ämmaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas

tõel ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja

vaidluses, küsivas lähenemises tundmatule - ühesõnaga subjektiivne

dialektika, kunst küsitleda iseennast iseenese kohta.

Kirkegaard ülistas Sokrates selle eest, et too “tõi

ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nime”, kasutades oma

teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.

Tegelikult ei olnud Kiekegaardi “dialektika” taasloodud

sokraatiline dialektika. Asi pole üksnes selles, et Kierkegaard ise

eristas oma “dialektikat” sokraatilisest dialektikast kui uut,

täiuslikumat dialektikavormi - kristlikku sokratismi.

Ehkki “Sokratese põhimõte seisneb... selles, et

inimene peab leidma oma tegude eesmärgi kui ka maailma

lõppeesmärgi, lähtudes ainuüksi enesest, ja saavutama tõe

omaenese jõududega,” siiski “mõtleb tõeline mõtlemine”

Sokratese arvates “nii, et tema sisu ei ole seejuures

subjektiivne, vaid objektiivne”.

Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks

objektiivse tõe kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid

subjektiivse tõe, “tõde minu jaoks” saamiseks, kuivõrd

ühtki teist tõde ta tunnistatud: “...objektiivselt pole olemas

mingisugust tõde...”.

Kierkegaard heitis kohe alguses kõrvale objektiivse tunnetuse

ning eitas selle väärtus ja tõelisust. Ta kutsus minema vastupidist

- radikaalse subjektivismi - teed. “Ma ei nõua midagi muud peale

tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei

suuda objektiivne olla”.

See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on

kogu Kierkegaardi filosoofia nurgakivi, filosoofia, mille

esmane ülesanne oli kummutada “väär ettekujutus, mida

omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes räägivad

objektiivsetest tulemustest, mõtlemata, et just nimelt filosoof on

ülimalt subjektiivne”.

Nagu Hegel, määratles Kierkegaard saamist mitteolemisest

olemisele üleminekuna. Tema arvates olid Hegelil “eitus, üleminek ja

vahendamine kolm mumifitseeritud, kahtlast salaagenti, kes kõik

liikuma panevad”, ja hoopiski mitte ühelegi loogikale

alluvad “rahutud pead”.

Saamine on muutumine, teisekssaamine, teiseks üleminek,

üleminek võimalikkusest tegelikkusesse. Ent Kierkegaardi

arvates erinevad voimalikkus ja tegelikkus põhimõtteliselt,

kvalitatiivselt. “...Kuivõrd lõpmatult erineb millegi käsitamine

võimalikkuses sellesama käsitamisest tegelikkusest,” on ta

“Päevikus” märkinud. Erinevalt võimalikkusest ei saa tegelikkus

tema arvates olla loogilise käsitluse objekt. “Mõeldav reaalsus

on tegelikkus, ja iga küsimuse selle kohta, kas miski on

tegelik peab mõtlemine hülgama”.

Kierkegaard pidas selles küsimuses peamiseks eksimuste

allikaks võimalikkuse ja tegelikkuse ning paratamatuse

vahekorra väära käsitus. Saamine ei allu paratamatusele

ja ei sobi sellega kokku. “Kõik, mis saamas on,

tõestab juba oma saamisega, et ta ei ole paratamatu; sest

ainus, mis ei või saada, on paratamatu, kuna paratamatu on

olemas”.

Hegelile määratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli

dialektika välistab vabaduse ja ühtlasi jutuslikkuse, ei ole

põhjendatud. Nende kategooriate dialektiline käsitus seisabki

selles, et nii paratamatust kui ka paratamatust ja

juhuslikkust seob vastandite ühtsus ning need kategooriad ei

välista teineteist.

Kui Kierkegaard võttis endale ülesandeks kukutada

paratamatuse mõiste vabaduse ja juhuslikkuse nimel, siis -

vastandades neid metafüüsiliselt - ütles ta lahti

dialektikast. Samavõrd antidialektiline on tegelikkuse lahutamine

võimalikkusest, mille Kierkegaard püstitas vastandina Hegelile, kes

käsitas neid dialektiliselt, vastastikku läbipõimunutena, mis

nähtub juba formaalse ja reaalse võimalikkuse eristamisest.

Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli

omast erinevale dialektikavormile, vaid hülgas dialektika. Ta

püüdis koguni hoopis lahti saada. Ja kui ta lõigi

lahku dialektikast, siis osutus loogikast vabanemine

teostamatuks, kuivõrd tollesama lahkulöömise õigustusena oli

Kierkegaard sunnitud tegema igasuguseid loogilisi trikke ja

jõupingutusi.

Vastuolukategooria läbib kogu Kierkegaardi maailmavaadet:

“Kõikjal, kus on elu, on vastuolu”. Ent tal polnud

eksistentsi lahutamatuks atribuudiks loogiline, vaid

pateetiline vastuolu. Kirg pole midagi muud kui pinge

saavutanud vastuolu. Kus puudub elu ja kirg, seal ei ole

vastuolugi. Väljaspool eksistentsi ei ole vastuolu, kuid

eksistentsiaalne vastuolu ei eelda ühtsust, vaid välistab

seda.

Seejuures ei ole vastuolu isegi eksistentsiaalse

tõlgenduse puhul Kierkegaardil arengut edasiviiv jõud. “Sõna

“vastuolu” ei tule siin võtta mitte selles neetud tähenduses,

mida talle Hegel omistab, kujutledes ise ja veenates teisi, nagu

oleks sel sõnal loomejõudu”.

“Minu eluvaatlus on täiesti mõttetu. Mulle tundub, et kuri

vaim on mu ninale asetanud prillid, mille üks klaas tohutult

suurendab, teine aga samavõrra vähendab.”

Kierkegaardi töödes on väga vähe öelnud kasvatusest ja lastest

üldse. “Meelsamini räägin ma lastega, sest nendest tihkab ikkagi

loota, et nad saavad kunagi mõistusega olenditeks; aga need, kes

nendeks on saanud - oh sa issand küll!”

Kierkegaardile polnud olemine üleüldse ja veel vähem

inimese eksistents mõtlemine. Arvatakse, et kuigi Kiekegaard

lähtub idealistlikust eeldusest, et inimene olemus on

vaimne, siiski on tema vaimu-käsitus selline, et see õõnestab

idealistliku kontseptsiooni.

Kierkegaardi arvates ei või inimene olla teadusliku

tunnetuse objekt, enamgi, teda ei või käsitleda ka

subjektobjektina, mida tegi Feuerbach ja mitmesugused

psühhofüsioloogia koolkonnad. “Kes eksisteerib, see ei saa

samuti olla korraga kahes kohas, ei saa olla subjekt-objekt”.

“Materialistlik füsioloogia on koomiline..., aga uusim,

enam hingestatud füsioloogia on sofistlik”. Hinge ja keha

probleem ei ole Kierkegaardile mingit raskust tekitanud: hing

on primaarne, keha - sekundaarne. “Keha on hinge ja seega ka

vaimu organ”. Kierkegaardi meelisvormel oli: inimene on hinge

ja keha süntees, mida juhib vaim. Lõppkokkuvõttes “inimene on

vaim”. Psühho-füüsilise probleemi on Kierkegaard lahendanud

idealistlikult.

Kuid psühhofüüsiline probleen on vaid üks fülosoofia

põhiküsimuse - olemise ja mõtlemise vahekorra küsimuse -

tahke.

Kirkegaard ei pidanud olemist mõtlemiseks, kuna vaim pole

mõtlemine, mis ainult ei võimalda, vaid lausa nõuab loogilist

mõõtu ja käsitlust. Just selles on tema salvava märkuse

tõeline mõte, et väite puhul - olemine ja mõtlemine on

samased, tuleb “ühekorraga naerda ja nutta”.

Kui “olemise” asemel oleks jutt “eksistentsist”

(spetsiifilises tähenduses, milles seda mõistet kasutas

Kierkegaard), ja “mõtlemise” asemel - vaimust (jällegi tema

tähenduses), siis vormuleeriks vaimu ja eksistentsi samasuse

printsiip adekvaatselt eksistentsialismi kui Kierkegaardi tüüpi

subjektiivse idealismi põhilause.

Öelduga ei ole karvavõrdki vastuolus Kierkegaardi poleemika

Descartes’i lausega “ma mõtlen, järelikult ma olen olemas”. Ta

väitis, et olemise järeldamine mõtlemisest on vastuolus, ja tõstatas

Descartes’i vastu mõtlemise ja olemise vahekorra vastupidise

vormeli: “Kuna ma eksisteerin ja olen mõtlev, siis ma mõtlen”.

Kierkegaard lisas, et kartesiaanlus liigendas olemise ja

mõtlemise, nende vahel ei ole “ideaalset samasust”. “Mõtlemisega

samane olemine ei ole üldse inimlik olemine”.

“Minu peamine mõte oli, et meie ajal on teadmise ülikülluse

tõttu ära unustanud, mis tähendab eksisteerida ja mis

tähendus on enesessepööratusel...”.

“Mõned looduseuurijad leidsid või püüdsid leida kusagil

maailmas eksisteerivat Archimedese punkti ja sellest punktist

universumid vaadelda...”, on kirjutanud Kierkegaard. Tema leidis

selle aga iseeneses.

Sellises spetsiifilises tähenduses on “eksisteerimine”

Kierkegaardile ainuke “tõelisus”, mis piirab “olemise” mõistet ja

on vastandatud “mõtlemisele”. “On tõelisus välisilm?” küsib ta

iseendalt, ja vastab eitavalt: “Tõelisus on sisemaailm”, oma Mina

enesesuhe oma Minaga.

Kiekegaardile oli erakordselt iseloomulik, et eksistentsi

tunnistas ta “ainsaks tunnetamatuks asjaks iseeneses, millega

mõtlemises ei ole obsoluutselt midagi ühist”.

Kierkegaardi ei rahuldanud määratleda inimest mõtleva

olendina: selles ei ole inimese olemus ning see pole tema

eksistentsis peamine. “Tõeliselt inimlik on - kirg. Kireta ei saa

eksisteerida. Kõik eksistentsiprobleemid on ühenduses kirega.

Kirg on eksistentsi Alfa ja Omega. Kirg eelkõige. Kirg on

eksistentsi liikumapanev jõud ja “subjektiivsuse tipp”.

Taani teoloogi arvates ei või inimest niisiis määratleda

mõtleva substansina, loomuliku olendina ega üldse mingit liigi

“objektina”. Tegelikult ei saa inimest üldse defineerida. Olles

kordumatu individuaalsus ja puht subjektiivne olend, teeb ta end

selleks, mis ta on. “inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim - see

on Mina.”

Küsimusele “Mis tähendab olla inimene?”, Kierkegaard on

taandanud filosoofia põhiküsimuse: mis tähendab olla?...

Kierkegaard on end kunagi võrrelnud inimesega, kes elab iga

hetk kokku variseda ahvardaval pööningul. Seejuures ta teab seda.

Sellepärast ongi tema filosoofias leidnud end inimesed, kes elavad

mahalõhkumisele määratud ühiskonnas, inimesed, kes “on kaotanud jalge

alt igasugune pinna”.

Võib olla tema filosoofilised tööd püüavad nõu anda, aidata

nendele inimestele. Ta ei taha õppida, vaid tahab, et inimesed ise

leiaksid otsust.

V4ib-olla üks väljapääs, mida ta pakub on: “Mõistatuslik ei

tule olla mitte üksnes teiste jaoks, vaid ka iseendale.”

KASUTATUD KIRJANDUS:

????????, ?. ??????????? ? ????. 1994.

??? ??????????. 1994.

Bõhhovski B. Kierkegaard (Suuri mõtlejaid). 1975.

Salumaa E. Kierkegaard. 1993.

ðåôåðàòû Ðåêîìåíäóåì ðåôåðàòûðåôåðàòû
     
Ðåôåðàòû @2011